Olen võtnud pikalt hoogu, et kirjutada nädala kokkuvõtet. Kirjutasin ja kustutasin postitust mitmeid kordi, aga peale pikka analüüsimist olen lõpuks aru saanud, mida ma tõeliselt tahan ja tegelikkuses saavutanud ka oma eesmärgi, mille püstitasin BeFit2017 konkursile end registreerides. Selle peamise eesmärgi.
Et kõik ausalt ära rääkida (kirjutada), siis pean alustama eelmisest pühapäevast. Kirjutasin postituse ära ja läksin poodi, et osta kõike, mille olin endale ära keelanud. Tegelikkuses olin ma endale piiri pannud ainult kaloraazis ja makrodes, aga alateadlikult olid siiski kõik krõpsud ja šokolaadid "keelatud vili". Nad on seda olnud juba väga kaua aega. Pühapäev lõppes kõhuvaludes ja halva unega. Esmaspäeva hommikul trenni teha meeldiv ei olnud ja olin küllalt pahane, et endale jälle liiga tegin. Pean siinkohal selgitama ära fakti, et minu ülesöömised ei ole "üks väike krõpsupakk" või "väike tahvel šokolaadi" stiilis. Ma tavaliselt lähen ikka täispangale välja ehk siis söön nii palju, et süda läheb pahaks. Seejärel ootan natukene ja siis söön edasi, sest toit peab söödud saama. On olnud ka küllalt olukordi, kus mõtlen, et pean selle uuesti välja saama ja küllalt olen lamanud vetsu põrandal suutmatusest midagi sellist teha. Nii kaugele see siiski läinud ei ole, täiesti ausalt. Kannatan paha oleku ära ja järgmisel päeval luban, et ei söö enam kunagi nii. Miks ma peaksin? Vahel tekib tunne, et ma pean ikka ennast tugevalt vihkama, kui ennast niimoodi piinata suudan. Järgnev päev on minu meelest hullemgi, kui alkoholi pohmellis olles. Sarnane on selle juures see, et terve pohemllis oldav päev läheb raisku. Kõige selle peale tundus BeFit konkurss ideaalse variandina, mis aitaks mul ennast joone peal hoida. Ja see aitaski - lausa 6 nädalat abistas. Siis sain aru, et olin oma kaloraazi väga madalaks kohe alguses ajanud ja võtnud endale liiga raske trennikava. Ma ei ole kunagi arvanud, et trenn oleks raskem kui toitumine. Selle aja jooksul aga valdasid mind need tunded pidevalt. Tundsin, et see ei ole enam mina. Ma ei naudi seda enam. Sport ei tundunud enam hobi ja meelelahutusena. See oli kohustus. Eelmisel nädalal kui lõuna ajal hakkasin trenni sättima, küsis töökaaslane: "Ma ei saa aru, miks sul on vaja seda teha. Kas sa tõesti naudid seda?" Ja see pani mind mõtlema. Esmaspäevast saati oli enesetunne halb ja vaevas kerge nõrkus/külmetus. Kõik trennid pingutasin ära, aga head tunnet sellest enam ei tekkinud. Väsimus tegi oma töö ja tekkis päris suur motivatsioonilangus. Mõtlesin siis enesetunnet natukene upitada mõõtmise abil. Võtsin mõõdulindi ja vaatasin, kui palju olen oma kehalt kaotanud sentimeetreid. Nii palju neid ei olnud, kui olin lootnud. Mõtlesin siis ennast lohutades, et lihast on ju juurde tekkinud (käisin seda mõõtmas) ja peegelpilt ju oli ometigi muutunud. Riided seljas olid suuremad. Reede hommikul ärgates oli aga silme eest must ja ausalt öeldes oleksin söönud Prismasuuruse poe ka tühjaks, kui oleks võimalust antud. Õnneks olime kokku leppinud sõbrannaga, et läheme jõusaali ja see aitas mind tagasi hoida söökide osas. Pean nüüd midagi ausalt üles tunnistama - ma murdsin lubatud - ma kaalusin ennast. Ja number ei meeldinud mulle üldse. Ma vist tund aega istusin ja mõtlesin, et mille pärast see nüüd hea oli. Alati olen teisi lohutanud sellega, et lihas kaalub rohkem kui rasv ja ometigi ma ju nägin peeglist muutust. Siiski ei saanud ma üle ega ümber sellest numbrist. Küll rääkisin sellest sõbrannale jõusaalis, kes esiteks kurjustas, et üldse kaalusin ennast ja teiseks tegi mulle mu oma sõnadega selgeks, et peaksin peegelpilti usaldama. Hiljem rääkis sama juttu ka ema. Sellegi poolest möödusid nii reede kui ka laupäev süües nii 6000-7000 kcal. Pühapäevaks oli tulemus käes ja veetsigi pea terve päeva vannitoas. Nii möödus ka pool esmaspäeva.
Olin juba pikalt mõelnud, mida ma siis tahan. Kas ma tahan kunagi võistlema minna? Ei, ei taha. Ma tahan, et minu jaoks oleks sport nauding ja kerge meelelahutus, mis teeb mu õnnelikuks. Ma ei taha siinkohal muidugi öelda, et võistlevad inimesed ei naudiks, mida nad teevad. Lihtsalt...mina olen teistsugune ja seda mul just vaja teada oligi. Ma ei olnud seda enda jaoks varasemalt täiesti selgeks mõelnud ja võistlemine tundus olevat hea mõte. Pean siinkohal ära mainima ka selle, et võistlejad tõusid minu silmis ikka mitu astet üles poole. Kui enne arvasin ma, et rutiin ja toitumine on rasked ja treening kerge, siis oh ei. See kõik nõuab 100% pühendumist ja ma suudan ainult austust avaldada inimestele, kes selleks valmist on; kelles on niivõrd palju kirge, et nad suudavad seda.
Esimese asjana, kui olin selgeks saanud, et ei taha enam jätkata sama kavaga ja kaloraaziga, tekkis tühi tunne. Issand, mida ma siis edasi teen? Mul oli ju plaan, trennikava ja toitumine paigas. Kõik oli ette ära planeeritud. Ja mis nüüd on? Mitte midagi. Valge leht. Mäletan, et aasta tagasi, kirjutasin üles, milline oleks minu päev õnnelikuna. Võtsin selle uuesti välja ja läbi lugedes mõistsin, et mu mõtted selles suunas ei ole muutunud. Hakkasin endalt küsima, kas ma tahan tugevalt trenni teha - jah. Kas ma tahan kõik oma treeningud jõusaalis teha - ei. Seega otsustasin, et proovin ühildada rühmatrennid, jõusaali ja aktiivse eluviisi. Toitumise osa oli minu jaoks keerulisem - küll mõtlesin ma lihtsat makrosid muuta, siis kaloraazi, siis toite. Mitte ükski asi ei tundunud õige. Üks põhjuseid, miks ma olen "keelatud viljade" maailma kinni jäänud, on see, et üritan liiga palju oma toitumist piirata. Jah, ma võin ju mõelda, et söön kõike ja "If it fits your macros" on ideaalne võimalus seda teha, aga tagasi mõeldes ei ole see mind aidanud edasi kahe aasta jooksul mitte sammugi. Pigem on see süvendanud halbu söömisharjumusi. Kogu selle pika jutu peale leidsin, et lahenduseks on alla anda. Jah, täpselt. Ma ei jälgi enam üldse kalorite poolest toitu. Pidev toidu kirjapanek ja analüüs on andnud mulle teadmised, kuidas oma toitu tasakaalus hoida. Seega unustan kõik numbrid ja söön lihtsalt tasakaalustatult täpselt siis, kui isu on. Ja kui on isu küpsiste järgi, siis ma söön neid. Ehk õnnestub siis ka mõni küpsis järgnevateks kordadeks säästa. Ja ehk ei "pea" ma sööma küpsistele lisaks kilodes šokolaadi, krõpsupakki, saiapätis, purki maapähklivõid ja komme ühe korraga.
Kokkuvõttes on eelnevad kaks nädalat olnud väga õpetlikud. Väga emotsionaalselt möödunud aeg andis mulle võimaluse mõelda, mida ma tõeliselt tahan ja mis on minu jaoks oluline. Võistlust ma kindlasti pooleli ei jäta ja kirjutan järgnevate nädalate jooksul, kuidas "vabaks laskmine" mõjub. Siiski jõuan ma ringiga tagasi iga kolme-nelja kuu järel mõtteni, et kõige olulisem on leida rahu ja tasakaal. Sinna poole ma edaspidi püüdlengi. Jälle kord...
No comments:
Post a Comment