Wednesday, May 3, 2017

Kokkuvõte ehk kuidas saab 6 nädala töö 14ne päevaga tagasi teha

Võtsin kaua ennast kätte, et hakata uuesti kirjutama. Muidugi on meeldiv, kui kõik liigub õiget rada pidi ja motivatsioon on koguaeg kõrgel. Eks nii ta oli ka minul...

Kuniks kätte jõudis 14. aprill. Ärkasin hommikul üles ja tundsin ikka veel terve nädala väldanud imelikku tunnet (kirjeldada on seda raske - motivatsiooni pole, tahtmist üldse pole tegelikult. Võib isegi öelda, et ma olin kuri, kohe täitsa kuri). Mul oleks sel päeval olnud isegi voodis raske püsida. Mõtlesin neljapäeva õhtul veel, et enesetunde tõstmiseks võiks ju mõõta kehapiirkondi. Oli kadunud sentimeetreid küll, aga see ei tõstnudki enesetunnet. Reede hommikul mõtlesin, et saab mis saab, aga lähen kaalule. Ja kuna ma olin selleks ajaks ikka valku palju söönud, selle peale korralikult pikkade seeriatega trenni teinud, enda jaoks suurte raskustega, siis mind ei rahuldanud see number üldse. See ei olnud mitte midagi hullu, kaalukadu ikka oli korralik, aga õige mindset'i leidmine on sellel teekonnal üks tähtsamaid asju. Mina kaotasin selle tol päeval ära...Enam tagasi teda ei ilmunudki aprillis. Mäletan veel, et pidime minema sõbrannaga jõusaali. Rääkisin talle siis soojendust tehes ära, et ronisin kaalule ja nüüd on raske olla. "Mida? Sa ei pidanud ju minema sinna? Sa lubasid?!" oli kõik, mis mul oli vaja endas täielikuks pettumiseks. Ühest küljest oli see isegi hea, et nii läks, sest saan nüüd edasi liikuda. See andis mulle lõpuks jõudu nii palju, et edasi liikuda sealt, kus ma 7 aastat tagasi asja pooleli jätsin.
Kõige huvitavam "binge eating'u" juures ongi see, et enesetunne on tõsiselt allapoole nulli, aga see ei takista emotsioonidel üle pea kasvamast. Ma tean, et see on vale ja mu keha on tohutult väsinud. Ma olen teadlik sellest, milline on õige toitumine ja millised toidud mu kehale sobivad. Mulle ei meeldi, kui palju raha toidule läheb ja ma olen selle kõige juures ise meeletult õnnetu. Sellegipoolest lõppeb iga alustatud üritus alla andmisega. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis olen alati arvanud, et mul on nõrk iseloom ja peaksin positiivselt mõtlema ja kõik saab korda. Eks see on tulnud ka väljast poolt ja olen selle endale teadmiseks võtnud. Seda mu iseloom ka on, aga seal juures on ka teisi asjaolusid, millega ma arvestanud pole. Ennast maha teha on lihtsam ja süüa see emotsioon lihtsalt ära. Kuidas ma sellega veel tegelema peaks? Kas ma üldse tahan seda?
Sellest tuleb kindlasti pikk teekond - aastaid - aga seekord ma teen selle läbi, lõppegu kuidas tahes.

Võistlusest aga nii palju, et lõpupilte mul anda ei ole, sest need on sarnased alguse omadele. Kaal on pisut vähenenud, aga ikka samas kastis, kus enne oli. See, mida ma selle võistlusega tahtsin teada saada - kas ma tahan võistelda - selle sain teada. Teine eesmärk - süüa normaalselt makrode piires ning teha kõik trennid ära - ebaõnnestus. Pean mainima, et laupäeval võistluseid vaadates tekkis siiski veel korraks tunne, et tahaks ikka ise ka lavale. Sellegipoolest keskendun ma parem enda terveks ravimisele ja tunnistan endale esimest korda, et jah, ma olen haige ja pean ennast ravima. Esimene samm seegi tuleviku suunas.

No comments:

Post a Comment